Detsembriga lõpeb ametlikult lugemisaasta. Raamatuid ilmus sellelgi aastal Eestis rohkesti. Kuid kindlasti on mõningad teosed, mis tõusevad teiste seast eriliselt esile. Valisingi välja 3 raamatut, mille avastasin just mööduval aastal ja mida teistelegi lugeda soovitaksin.
Elulooraamatuid tuleb nagu Vändrast saelaudu - viimati näiteks noorest lauljast Ott Leplandist. Biograafiate rohkuses on aga ilmunud raamat, kus autoril tõepoolest on, millest rääkida - Heinz Valgu „Pääsemine helgest tulevikust“. Kunstnik Heinz Valk on rahva mällu jäänud eelkõige oma kuulsa lööklausega - ükskord me võidame niikuinii. Järgmise aasta augustikuus möödub 20 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Raamatu abil võimegi meelde tuletada, kes siis tegelikult meile vabaduse tõid. Raamat räägib lisaks Valgu vabameelsest noorusest ja kunstiõpingutest. Saame lugeda ka pikantseid lugusid, mis toimusid loovinimeste teises kodus - Kuku klubis. Kuidas Juhan Smuul tellis alati mitte vähem kui kasti konjakit või kuidas rahvakirjanik Egon Rannet iga päev üleolevalt oma Volgaga otse treppi sõites Kukust koertele karbonaadi käis ostmas. Aasta lõpus andsid Ida – Virumaa raamatukogutöötajad välja lugemissoovitustega kalendri „Jah lugemisele!“, kus igal kuul tutvustas üks raamatukoguhoidja oma lemmikraamatut. Tegin kalendri jaoks fotolavastuse just Heinz Valgu raamatu põhjal.
Kui naistekaid ilmub pidevalt lademetes, siis möödunud aastal nägi lõpuks ilmavalgust eesti esimene meestekas – Olavi Ruitlase „Naine“. Autori sõnul oli raamatut vaja selleks, et kahandada juurdunud mentaliteeti justkui oleks meestel kõigest suht savi. On ju tavaliselt mehed vait, suruvad kõik alla - väliselt tugevad, aga põlevad kiiremini läbi. Lõpuks sai siis mees välja öelda seda, mida ammu tahtnuks. Raamatu peategelaseks on tänapäeva tarbimishull naine. Naine, kes karjus oma eelmise mehe surnuks; kes instrueerib meest seksi ajal nagu masinist; kes ostab hekikäärid, kuigi perel puudub hekk. Lisaks on tegelasteks Naise Uus Mees, Lollid Maainimesed, Perssekukkunud Hipi ja muidugi luuletajast minategelane. Võib öelda, et kõik naised tunnevad ennast selles raamatus natuke ära. Selle aasta veebruaris kohtus Ruitlane Jõhvi Keskraamatukogus lugejatega kirjandusõhtul „Mida arvate teie?“. Tookord põhjustas raamat arutelu teemal, kas sellised teosed ei peaks olema roppuste pärast varustatud hoiatava kleebisega „Võib riivata lugeja sündsustunnet“. Igatahes oli palju kõmu tekitanud raamat pikka aega müügiedetabelite tipus. Maakonna raamatukogude laenutuste edetabeliski asub „Naine“ kolmandal kohal.
Vastupidi eelmisele raamatule räägib ameerika kirjaniku Elizabeth Gilberti menuraamat „Söö, palveta, armasta“ naise eneseotsingutest. Peategelasel oli kõik, millest üks kaasaegne naine unistama peaks- abikaasa, maja, edukas karjäär. Ent sarnaselt paljude teistega tundis ta, et elu on tupikusse jõudnud. Et midagi muuta otsustas ta minna avastama maailma ja samas ka ennast. Itaalias nautis ta toidumõnusid, Indias õppis mediteerima ja Indoneesias leidis eneselegi ootamatult suure armastuse. Küllap on raamatu hiigeledu põhjus see, et ka siin samastub lugeja peategelasega- on ju kõigil elus probleeme, millele lahendust otsida. Hiljuti jooksis kinodes raamatu põhjal valminud samanimeline film Julia Robertsiga peaosas. Muuseas, peategelase armastuse loole on kirjutatud järg, mis on juba ilmunud ka eesti keeles.
Lõpetuseks küsin lugejatelt, mis on teie mööduva aasta lemmikraamatud?
Lugemiseni!
Anne Kippar
Jõhvi Keskraamatukogust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar