Kirjanike muuseumid panid "leivad ühte kappi".

Valminud on hästi tore veebileht www.kirjanikemuuseumid.ee. See on järjekorras juba mitmes koostööprojekt Eestis tegutsevate kirjanikemuuseumite vahel.

2010. aasta paremad lasteraamatud

Lastekaitse Liidu eestvedamisel valisid lastekirjanduse eksperdid talveharjal välja 2010.a. uudiskirjandus hulgast välja taas kord paremad lasteraamatud:

Parim luuleraamat:
Peeter Volkonski "Karukell ja kellakaru"

Parim aimeraamat:
Kristjan Jaak Kanguri, Eva kOlli jt. "Risti-rästi läbi Eestimaa"

Eelkooli lastele:
Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamat"

Aidi Valliku "Mannikese lugu"

Janoschi "Oo, kui kaunis on Panama"

Noorem kooliiga:
Piret Raua "Tobias ja teine B"
Kaspar Jancise "Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas"

Grigori Osteri "Õuduste kool"

Keskmine kooliiga:
Stephen ja Lucy Hawkingi "Georg ja Universumi salavõti"

Eva Ibbotsoni "Kiilivõrendik"

Lois Lowry "Andja"

Noored:
Kate Thompsoni "Ööloom"

Margus Karu "Nullpunkt"

2010.a. ilmunud eesti kirjandus Vikerkaare Vikergallupis

Kirjandusmuuseumi virtuaalsest keldrist lugemispessa...

Sellist pealkirja kandis järjekordne, juba kuues, ERÜ maaraamatukogude sektsiooni teabepäev Rahvusraamatukogus.

Kahju, et osalejaid oli sel aastal tunduvalt vähem, kui varasematel on olnud. Ei tea, kas on see ikka veel masu, mis sunnib valikuid tegema või ...?

Aga tahaks loota, et neil, kes osalesid, oli sellest päevast ka natuke kasu mõne uue teadmise või idee näol.

Enne veel, kui päeva põhiliste teemade juurde asusime, andis ERÜ maaraamatukogude sektsiooni juhataja Irma Raatma infot mõne eelseisva ettevõtmise kohta.

Nimelt kuulutab ERÜ maaraamatukogude sektsioon välja raamatukogutöötajate luulekonkursi "Sahtlipõhja laulud".
Mida see endast täpselt kujutab, sellest saab täpsemalt rääkida peale 11. aprilli, kui maakogude sektsiooni koosolekul on konkursi statuut kinnitatud.

Teiseks on maakogude sektsioonil kavas viia läbi palga ja komplekteerimisrahade uuring. Aga selles ka pikemalt juba edaspidi.

Ja nüüd siis põhiliste teemade juurde, mis sel päeval jutuks tulid.

Kadri Tüür, Eesti Kirjandusmuuseumi projektijuht, kes juhib haruldaste vanaraamatute digiteerimise projekti “Eesti trükise Punase Raamatu ja eesti kultuuri käsikirjaliste alliktekstide säilivuse ja kättesaadavuse tagamine”, tutvustas KIVIKE-st ehk Kirjandusmuuseumi virtuaalset keldrit.

Kirjanik (lasteraamat "Neli last ja Murka" ja luulekogu "Nägemata ilmad") , tõlkija (Vt. tõlgitud raamatute nimekirja siit) ja kirjanduskriitik Kätlin Kaldmaa tutvustas ajakirja LUGU, mille peatoimetamine on üks tema paljudest töödest.

Raamatuajakirja idee tekkis juba 2008. aastal ja seda eeskätt sellepärast, et olla abiks nii kirjutajatele, kirjastajatele kui ka lugejatele orienteerumisel suurel ja kireval kirjandusmaastikul.

Eeskujuks said Euroopa raamatuajakirjad ja koostöös Apolloga ilmuski novembris 2009 esimene ajakiri LUGU.

Mõned mõtted Kätlini esinemisest:

Ajakirja toimetus on pisike, aga töökas.

Ajakirja tegemine on puhas rõõm.

Põhimõte - ajakirja kaanel on alati Eesti kirjanik (üle numbri mees/naine) (märkuse korras võin siinkohal öelda, et see on tõesti nii).

Ajakiri sünnib nii, et toimetusel on nö baaspoed, kus veedetakse tunde ja päevi. Iga toimetuse liige valib välja huvipakkuvad raamatud, mida võiks järgmises ajakirjanumbris tutvustada.

Rubriikide osas ollakse paindlikud.

Ajakiri pakub võimalust ka pikemateks temaatilisteks ülevaadeteks.

Kirjanike kõrval tutvustatakse ka teisi inimesi, kes raamatu sünniloo juures tähtsat osa mängivad, aga kellest väga palju ei räägita.

Et propageerida lugemist, räägib igas ajakirjas mõni tuntud inimene oma suhetest kirjanduse ja raamatutega.

Eriline tähelepanu laste- ja noorteraamatutele!

Ajakirja on kaasatud ka filmitemaatika, sest side film=raamat on viimasel ajal väga aktuaalne ja tihe.

Ajakiri Lugu Internetis

ja Näoraamatus

Ülevaate 2010.a. ilmunud Eesti algupärasest lastekirjandusest ja päeva pikema ettekande tegi

Krista Kumberg – Lääne Maakonna Keskraamatukogu bibliograaf ja kirjanduskriitik, kelle sõnul oli möödunud aasta "priske lehma aasta". See tähendab seda, et tase oli ühtlaselt hea, aga sellist "tuletorn" raamatut, mis teiste seast kõrgelt üle oleks olnud, ei olnud.

Aga milline siis oli lastekirjanduse saak 2010. aastal?

Eesti autoritelt ilmus 208 teost. Neist 111 proosa-, 17 luule-, 66 aimeraamatut ja mõned näidendiraamatud.

Esmatrükke ilmus möödunud aastal 110.

Üldistades võib öelda, et Eesti autor kirjutab enamasti fantaasialugusid algklasside lastele. Vaeslapse ossa on jäänud põhikooliealised poisid.

Krista Kumbergi sõnul said "õppenõukogus kiita" ehk siis Kultuurkapitali auhinna järgmised raamatud:

Piret Raud "Tobias ja teine B" - raamat, kus tänase päeva Eesti koolilaste elu on kirjeldatud suure soojuse ja heatahtliku huumoriga ning see pakub mõnusat äratundmist kõigile.

Kristiina Kass "Nõieneiu Nöbinina" - tore täiendus raamatunõidade seltskonda, siin on tugevalt esindatud loodushoiu teema.

Kaspar Jancis "Seiklus Salamandril" - raamatus põimuvad reaalsus ja unenägu, aga fantaasia on hästi loogiline. Raamatut iseloomustab eesmärgistatult keeruline keelekasutus, mis sunnib last uurima ja teada saama ka tundmatuid väljendeid.

Kärt Hellermaa "Õrnad kõrvad" - see raamat eeldab ja arendab empaatiavõimet ja Krita Kumbergi sõnul "tõstab lugeja varbaidpidi maast lahti".

See on soe lugu kuulamisest ja kuulmisest, milles on sõnum nii väikestele kui suurtele. Väga kaunid illustratsioonid on teinud Reti Saks.

Piret Veigel "Riks ja Säde - aiasõbrad" -

pildirikas lasteraamat kahe sõbra, kõrvahark Riksi ja lepatriinu Säde avastusretkest aias ja põllul, peale mille lugemist Krista ütles igale kõrvahargile "Tere, Riks!". Iga peatüki lõpus on teatmeline lehekülg, kus jagatakse tarkusi näiteks herbaariumi tegemiseks jne.

Peeter Volkonksi "Karukell ja kellakaru" - ladusad, viguriga värsid, mis pakuvad lugemisrõõmu nii suurtele kui väikestele.

Luuleraamatute puhul on üldmulje mehine, välja arvatud Aidi Vallik, kelle raamat "Mina, kana, lehm ja kratt" pakub mõnusat tähtpäevaluulet.

Hando Runneli kohta ütleb Krista Kumberg, et Runnel on nagu kuningas Midas - mida puudutab, see kullaks muutub. Seejuures peab ta silmas Runneli luulekogu "Kits läks kiideldes mäele", mis sisaldab lastele või lapsemeelselt kirjutatud luuletusi.

Sulev Olli "Vana sõna vallatused" oli väike pettumus - Krista Kumberg lootis, et autor mõtestab vanasõnad laste jaoks lahti, aga selle asemel on sõnadega ainult mängitud.

Väga heaks näiteks luuleraamatute reas on Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", mis peidab endas hulga toredaid luuletusi esinemisteks ja tähtpäevadeks. Aga kahjuks ei saa seda raamatut ei poest osta ega raamatukogust laenutada, kuna see on Tallinna Keskraamatukogu kingitus 2010. aastal esimesse klassi minejatele. Aga Krista Kumbergi sõnul peaks see raamatu küll iga algklasside õpetaja paremal käel olema.

2010. aastal ilmunud "mudilaskirjanduse" iseloomustamiseks võib öelda, et see pole kunagi olnud nii ilus.

Siin tõi esineja välja järgmised raamatud:

Aidi Valliku "Minu jalad" ja "Mannikese lugu"
Piret Raua "Emma roosad asjad" .

Tõsielulugudest väärisid esile tõstmist:
Lea Arme "Varjupaiganaga"
Kätlin Kaldmaa "Neli last ja Murka" - kena jutustus nõukogude aegsest lapsepõlvest.
Aino Perviku "Piknik Ristineemel"
Mika Keräneni "Vana roosa maja" - laste krimilugu
Diana Leesalu "Mahajäetud maja"
Ilmar Tomuski "Pöörane puhkus Parakatkus" ja "Lõpuaktus" - need on parajad poistelood.

Ja lõpetuseks fantaasialood:
Tiia Toometi "Karu Lillekäpa töö-ööd" - lustakas lugu Mänguasjade muuseumi mänguasjade direktorist, karust, kelle käpad on lillelised.
Kertu Soansi "Käolehm ja tibu", kus jätkuvad paar aastat tagasi ilmunud raamatust tuttava Piia seiklused.

Kaks näidet ka mitte kõige paremast fantaasiakirjandusest - Aimee Beekmani "Unenägude lõvi" käsitleb küll väga ilusti leina teemat, aga on natuke laialivalguv.
Sama lugu on ka Siiri Laidla "Rebasesaare printsessiga", mis pole kõige parem näide lastefantaasiast.

Kokkuvõtteks ütles Krista Kumberg, et vaatamata heale saagile jäi hingele see, et lastekirjanduses ei ole meeldejäävat karakterit.

Peale lõunat jätkas ettekannetega Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus, kes arutles teemal "Kas Eestis on juba piisavalt mälestusi (kirjutatud ja kogutud)?"

Enne ettekannet vaatasime filmi "Elulood" (Eesti 2007), kus Ave Nahkuri loodud piltidest filmile lugesid tuntud näitlejad peale eestlaste elulugusid. See film on hea näide sellest, et meie kõikide elulood annavad kokku ühe rahva ajaloo.

Seda filmi näitas ka ETV 26. märtsi keskpäeval, ehk juhtus keegi nägema.

Rutt Hinrikuse ettekandest jäi kõlama mure, et elulugude väljaandmise buum hakkab eluloo mõistet hägustama.

Elulugudes on oluline autentsus, ehedus, elu ei tohi ilusamaks kirjutada, kui see tegelikult on.

Kõige varasemad säilinud eluloolised materjalid on pärit Vennastekoguduste aegadest ~1730 aastatest. Eestlaste elulooline materjal algab 1880-ndatel.

Päeva jätkas RR teadus- ja arenduskeskuse juhtiv spetsialist Kai Idarand, kes tegi ülevaate möödunud lugemisaastast ja toimunud üritustest Eestimaa raamatukogudes.

Seda ülevaadet oli võimalik kuulata ka ERÜ aastakoosolekul veebruari lõpus, aga siis jäi jutt ajanappusel pooleli.

Päeva lõpuks saime väga emotsionaalse laste-etenduse osaliseks.

Lugemispesa Sipsik lapsed oli selgeks õppinud Edgar Valteri raamatu "Lugu lahkest lohe Justusest ja printsess Miniminnist" ainetel tehtud lühinäidendi. Sellist näitlemise lusti ja laste-õpetajate-lapsevanemate koostööd ei kohta just iga päev.

Laste juhendaja ja lugemispesa mentor Helle Sõber tutvustas oma tegemisi seoses lugemispesaga.

Lugemisühingu esinaine Maili Vesiko-Liinev rääkis Lugemisühingust ja Lugemispesade projektist pikemalt.

Ehk jäi viimasest ettekandest kõlama mõte, et meil - raamatukogude töötajatel - oleks palju sellest ideest õppida. Ometi on ju meil kõigil raamatukogus oma lugemispesa ühel või teisel moel olemas. Milline see just on, eks see sõltub võimalustest.

Aga koostööd arendada ja mõtteid vahetada võime ju sellegipoolest, sellest tõuseks tulu mõlemale poolele.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et minu arust läks teabepäev igati korda.

Siinkohal võiks lisada Mikk Sarve mõtte, et kui sa ise oma tegemistest ei "kaaguta", siis ei teagi keegi, kui toreda asjaga hakkama said:).

Minu enda jaoks oli selle päeva korraldamine uus kogemus, mis andis julgust edaspidiseks ja mõtteainest, kuidas järgmisel korral mõnda asja paremini teha.

Ja lõpetuseks veel üks Hando Runneli luuletus eelpool nimetatud raamatust:

"On aegu millel puudub lõpp,

on asju, millel puudub algus -

mis ühest otsast paistab lõpp,

on teisest otsast justkui algus!"

Lea Rand

Kas Sina tead, milliseid nalju sobib teha Õlle kõrvale?

Või seda, milline oli Adolf Rühka lühikene elu?

Kas sa oled kuulnud Mehest, kes teadis ussisõnu?

Või seda, kuidas kulges Lotte reis lõunamaale?

Äkki tead Sa seda, kes on kõhuuss Tõnis

ja mis on tal ühist Kaelkirjakuga?

Või tead, millest räägivad Ivan Orava mälestused

ja millega tegeleb Rahva Omakaitse?

Ei tea?!

No Leiutajateküla Lottet peaksid Sa ikka teadma?

Aga kui ei tea, siis oled oodatud

5. märtsil 14.30

Toila Raamatukogusse,

sest seal ootab Sind

ANDRUS KIVIRÄHK,

kes on kõikide nende teemadega väga hästi kursis

ja oskab Sulle täpselt rääkida, miks üks või teine asi just nii ja mitte teisiti on!

Võta sõber kaasa

ja tule veeda meeleolukas pärastlõuna mõnusas seltskonnas!

SUUR MASKIKONKURSS

2. aprillil 2011 toimub rahvusvahelise lasteraamatupäeva puhul Tallinna vanalinnas laste maskirongkäik.

Toila vallas korraldavad Toila ja Voka raamatukogud SUURE MASKIKONKURSI,

millest on oodatud osa võtma kõik näputööhuvilised – nii lapsed kui täiskasvanud!

Konkursile ootame raamatutegelase maski, mis on kerge, vastupidav, hästi teostatud ja kirjandustegelasena äratuntav.

Maski tagaküljele kirjutage teostaja ees- ja perekonnanimi, vanus, meiliaadress ja/või telefoninumber ning tegelaskuju nimi.

Maskid palume tuua Toila ja Voka raamatukogudesse märtsikuu jooksul.

Võitjad tehakse teatavaks 1. aprillil Toila Raamatukogu kodulehel http://toilaraamat.edicypages.com/,

Toila valla kodulehel http://toila.ee/

ja Toila valla lehes http://toilaleht.blogspot.com/

Parimatele auhinnad, mis jäägu esialgu üllatuseks!

Rohkem infot:

Voka Raamatukogu telefonil 33 98 572 Merle Äri

Toila Raamatukogu telefonil 33 69 551 Lea Rand

Lugemisaasta on selleks korraks läbi - elagu lugemine!

Lugemisaasta on selleks korraks küll läbi saanud, aga kindel on see, et lugemine kestab edasi.
Vähemalt nende jaoks, kes niikuinii, ka ilma erilise aastata lugejad on.

Sellepärast soovingi kõigile uuel aastal mõnusaid, huvitavaid, harivaid, põnevaid lugemiselamusi!

Püüdsin teha möödunud aastal ilmunud raamatutest kokkuvõtet ja läksin omadega rappa - nii palju oli neid, mis vääriksid esiletõstmist ja äramärkimist.
Seepärast kasutan juhust ja viitan siin targemate poolt kokkupandud ede- ja soovitustabelitele.

Aasta viimasel nädalal ilmunud Maalehes võttis Jan Kaus lugemisaasta kokku sõnadega:
"Lugemisaasta kõnetas enamjaolt neid, kes niigi teavad lugemise väärtust. Aga eesti kirjanduses võidutses proosa paremik."
Samas toob ta välja 2010.a. ilmunud parimad pärlid eesti algupäranditest ja enda tõlkekirjanduse edetabeli. Minu lemmikud neist on Aino Perviku "Matlena teekond" ja Anna Gavalda "Näpatud tunnid".

Eesti Ekspressis pani Peeter Helme Tiit Aleksejevi, (:)Kivisildniku, Valle-Sten Maiste, Paavo Matsini, Sven Vabari ja Maarja Vaino abil kokku nimekirja kümnest parimast eesti kirjandusteosest ja kümnest parimast tõlkeraamatust.
Samas on välja toodud ka möödunud kümnendi meelejäävamad raamatud nii eesti- kui väliskirjandusest.

Päris huvitav kokkuvõte.

Kirjutada raamat,
teha laps,
istutada puu.
See Jose Marti üleskutse on omajagu ökoloogiline.
Sest millele sa kirjutad
raamatuid, kui pole puid.
Ja kellele sa kirjutad
raamatuid, kui ei ole lapsi.
Kõigest saab kord muld,
aga mullastki kasvavad
uued puud ja raamatud,
kirega loetud raamatutest
uued lapsed.
Puud, lapsed ja raamatud
on sama aineringi osad.

Mõnus on istuda
puu all ja lugeda lapsele
raamatut.

(Timo Maran)