Lugemisaastale kohaselt kulgevad tänavused raamatukogupäevad moto all „Jah lugemisele!“ ja toimuvad tavapäraselt 20.-30. oktoobrini.
Tänapäeva lapsed ei viitsi ega taha lugeda. Nad istuvad ainult arvutis ja raamatud ei huvita neid üldse. See on üsna levinud arvamus. Aga kas see ikka on nii? Ja kui on, siis miks? Mida teha, et lapsed hakkaksid taas rohkem lugema? Või kas nad üldse peaksidki lugema? Äkki aitabki Internetist ja seal leiduvast?
Olen üsna veendunud, et enamiku arvates on raamatud kasulikud ja lapsed peaksid rohkem lugema.
Eesti tuntud kirjanik Helga Nõu on öelnud, et see, kes ei loe juturaamatuid lapsepõlves, ei hakka lugema ilukirjandust ka täiskasvanuna. Ja küsinud: aga mis saab siis tulevikus meie kultuuripärandist? Meie kõigi soov on, et lapsed hakkaksid lugema, aga ei tea, kuidas neid raamatute juurde meelitada. Samas ütleb ta, et meelitamine viib kaugemale kui sundimine.
Miks on raamatulugemine lapsele hea? Lugemine avardab lapse maailmapilti, arendab iseseisvust, ergutab kujutlusvõimet, tekitab eluaegse lugemisharjumuse, suurendab sõnavara, aitab teisi inimesi paremini mõista, aitab mõelda sellele, mis on õige ja mis vale. Koos lapsega lugemine annab ühist kvaliteetaega lapsele ja täiskasvanule, on põlvkondadevaheliseks sillaks. Need on vaid mõned põhjustest, miks laps ja raamat peaksid suured sõbrad olema.
Sageli on lugemisharjumusega täiskasvanud sirgunud keskkonnas, kus neid ümbritses palju raamatuid, kodus loeti palju, nad olid sagedased külalised raamatukogus ja -poes. Öeldakse, et kui laps saab 14-aastaseks, siis on ta läbi lugenud vähemasti poole nendest raamatutest, mida ta elus üldse loeb. See näitab, kui oluline on lugemine lapseeas.
Kes peaks lapses lugemishuvi tekitama? Kas kool? Raamatukogu? Kindlasti on suur osa ka neil. Aga pigem juba tekkinud huvi edasiarendajana. Tee raamatuni peaks ikka algama kodust.
Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse direktor Anne Rande on öelnud: “Tänapäeval ilmub väga palju raamatuid. Olen seda meelt, et kuna elu on nõnda kiire ja kõik inimesed on kuidagi üksinda – kaasa arvatud lapsed – oleks hästi tore, kui ka täiskasvanud loeksid lasteraamatuid. Et olla oma lastele läbi kirjanduse lähemal ja võtta üles teemasid, mis lasteraamatutes peidus.”
See, et raamat aitab elada, ei ole sugugi vaid pateetiline ütlus, vaid see lihtsalt ongi nii.
Emad-isad ja vanavanemad saavad laste lugemisharjumuste tekkimisele palju kaasa aidata.
Kuidas seda teha?Üks hea moodus lugemishuvi tekkimiseks on lastele eakohaste ning huvitavate raamatute ettelugemine ning nende vaatamine koos. Valjusti ettelugemine annab lapsele tõuke ise lugema õppida, samas lähendab koosoldud aeg lapsega. Innustage last esitama küsimusi. Eakohaste vastustega ärgitame lapse uudishimu ja soovi rohkem teada saada veelgi.
Ärge kasutage telerit ja arvutit kui tasuta lapsehoidjat. Jah, on ju tõesti mugav, kui laps istub rahulikult teleri ees, kust tuleb üks multikas teise järel, aga sellega lülitame lapse mõtlemise välja. Laps hakkab eeldama, et kogu eluks vajalik info tulebki kätte liikuvate piltidena ja see teeb lapsest laisa õppija, kes ei viitsigi ümbritsevat maailma ise uurida.
Arutlege lapsega loetud raamatute sisu üle – nii õpetate neid nägema seoseid, mõtisklema põhjuste ja tagajärgede üle ning arendate empaatiavõimet.
Hoidke sobivad raamatud lapsele kättesaadavas kohas, et tal oleks alati võimalus ise raamatutega tutvust teha.
Need on vaid mõned, kõige lihtsamad moodused, kuidas last raamatutega suhtlema meelitada.
Tahaksin loota, et päris väikestele ikka loetakse kodudes raamatuid ette, kuid tundub, et suuremate laste puhul kipub see järjepidevus käest kaduma. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et kui laps läheb kooli, siis kaob paljudel lapsevanematel huvi selle vastu, kas või mida nende lapsed loevad. Arvatakse, et see on ainult kooli mure.
Kuid ka sel ajal ei tohiks sidet kaotada. Lapse tee raamatu ja lugemiseni algab ikka kodust. Lapsed ei tee seda, mida me ütleme, vaid teevad seda mida meie teeme. Kui me ise loeme, siis loevad ka meie lapsed. Nii et – JAH lugemisele!
